Tänavail kõnnid.Sind tervitab Kuu
Nagu seltsimees, ammune tuttav.
Priiusetunne veab naerule suu.
Seda teistega jagama ruttad.

Võitluslaul, tütarlaps, naeratav suu
Muudab kergemaks su jalaastu.
Mitte sirp-haamer vaid surnupealuu
Sulle lipu pealt naeratab vastu.

Raekoja platsil nüüd keerutab tuul
Üles tolmu ja paberilehti
Sealt tuled sina, lai naeratus suul,
Loobid raha, mis enam ei kehti.

Nüüd on anarhia ENSV-s.
Tõttad heiskama Hermanni tippu
Tühjas ning kõledas Toompea palees
Seda põhjatult mustavat lippu.

Korda on saatnud ju nüüd ka armees
Selle kaos, mida jõud pole suutnud,
ning see anrhia ENSV-s
on me ajaloo mõttetuks muutnud.